Korvpall | Sport

ARHIIVIST | Peep Jõgi: "Kes sul keelab? Joo ka kolm päeva ja viska siis 20 punkti!"

Gunnar Press 06.12.2017, 18:37

Lugu algselt avaldatud 27.11.2008.

"Olen alati teinud, mida tahan, ei ole kedagi kuulanud. Kui tunnen, et olen eksinud, siis muudan midagi. Mitte teised ei muuda mind!" Nii räägib endine korvpallur Peep Jõgi, kellest on arvatud, et ta end põhja jõi. Ei joonud – ta elab üle 20 aasta üheainsa Margitiga, kasvatab tütar Sandrat ja lõpetab majaehitust.

Sportlasi pole iial võimalik andekuse järgi täpsesse ritta seada. Hinnanguid antakse ometi ja paljude asjatundjate silmis on 202 cm pikk Jõgi Eesti kõigi aegade andekaim korvpallur. Täpse käe ja terava mõistusega nooruk kerkis komeedina, ent lahkus suurelt teelt juba enne meheiga napsisõbra mainega.

"Olen mängu järel riietusruumis kuulnud õiendamist, et miks ma jälle jõin. Ja vastanud, et kes sul keelab – joo ka kolm päeva ja viska siis 20 punkti, pärast hakka mölisema!" tunnistab Jõgi, kelle hääles pole hooplemise jälgegi.

"Lollusi tegema ei saanud teda sundida"

Liidu juunioride koondise laagrites ja võistlustel jagas Jõgi tihti tuba Kalev Pihelgasega, 1984 tuldi koos Euroopa kuni 19aastaste meistriks. Nüüd rõhutab Pihelgas: "Ei-ei, see polnud Peebul ainult joomine! Joonud oleme kõik. See oli trots."

Pihelgas võtab paar tundi mõtlemisaega ja sõnastab paberile: "Enda kallal tööd teha Peep ei kartnud. Mõistust oli tal samapalju kui andekust. Aga niisama lollusi tegema ei saanud teda sundida. Kui sunniti, algas trots. Pärast seda otsis ta mõistmist korvpallist eemal, seal, kus ettekirjutusi ei tehtud."

Pani tina?

"Võib ka nii öelda, aga ta pani tina, sest oli põhjust. Kus ja kellega – ei tea. Ta lihtsalt kadus meie ringist, toimetas kusagil mujal."

Miilits otsis tulevast EM-tähte koertega

Kuulsaim kadumine sündis suvel 1984. Liidu juunioride koondis oli märtsist peale pikalt koos olnud, treeninud neli korda päevas, käinud turniiridel. Loodetud USA-reis jäi ära, sest samal päeval, kui meeskond pidi lennukile istuma, teatas N. Liit Los Angelese olümpia boikotist. Asemele tuli üks neist laagritest, milliseid Pihelgas rõvedateks nimetab. Vahetult enne EMi ootas Riia laager.

"Istusin Tallinnas rongile, Peep pidi kodukohas Peedul peale tulema. Ei tulnud. Ta jõudis laagrisse mõni päev hiljem, põhjust ei tea," räägib Pihelgas. "Ma arvan, et Peep ise ka ei tea."

Vahepeal oli ENSV Spordikomitee riiklik treener Anatoli Krikun saanud Moskva ülemustelt korralduse Jõgi ükskõik millise hinnaga üles leida ja Riiga saata.

"See oli omaette ooper," meenutab Krikun. "Peep põgenes mu eest. Käiku läksid isegi miilits ja jälituskoerad. Õnneks on Eesti piisavalt väike. Tartu õlletoast Humal helistati ja öeldi: "Ta on siin, tule järele!" Üks sõber tõi ta ära ja viis bussi. Tallinnas panin ta ööseks hotelli magama, andsin hommikul laost varustuse ja viisin rongile. Helistasin Moskvasse ja ütlesin, mis kell tuleb poisil vaksalis vastas olla."

"Mis ma ikka tegin, tina panin muidugi!" kostab Jõgi. "Kindlasti teadsin, millal rong läheb. Võimalik, et ma lihtsalt ei viitsinud laua tagant tõusta ja peale minna – ei mäleta. Aga Krikun ajab neist miilitsameestest ja koertest lolli juttu, kõik ju teadsid, kus ma olen."

Augusti lõpul Rootsi linnades peetud EMil Jõgi hiilgas. Siinse treeneri Jaanus Levkoi hinnangul olid tal poolfinaali võidus favoriit Jugoslaavia üle suurimad teened. Ka finaalis Itaalia vastu – Liit võitis ühe punktiga – paistis Jõgi silma. Talle omistati suurmeistri nimetus.

"Peatreener Vladimir Obuhhov kiitis, et meie mehed olid koondise parimad," lausub Krikun.

Eelkäija Krikun: "Peep oli korvpalli briljant"

"Meil oli paar tugevat tagameest ja ees 210 cm pikk Valeri Goborov, kes 1988 koos Tiit Sokuga olümpiavõitjaks tuli. Suurepärase mängijavaistuga Peep, kel oli kolmeaastane Liidu noortekoondise kogemus, hoidis lühikeste ja pikkade vahel sidet," selgitab Pihelgas, kes ka ise tähtis tegelane oli. "Obuhhov ütles, et eestlasi eristab teistest mõtlemisvõime."

Krikun oli võitnud juunioride EMi 1966. Järgmisel aastal tuli kuld meeste EMilt, 1968 pronks Mexico olümpialt. Ta kinnitab: "Kõik märgid näitasid, et Jõgi ees on umbes samasugune tee. Mõistus, käsi, silm, põrgatus, kaitsemäng, lauavõitlus, sööt – Peep oli korvpalli briljant, kes tegi oma elu ise keeruliseks."

Ent kui Krikuni seljataga seisis tugev, maailmaklassiga Kalev, siis see Kalev, milles suurmeister Jõgil tuli pärast armeeteenistust jätkata, vireles esiliiga sabas. Peatreenerina tegutses juba karm Jaak Salumets.

Ehk lahendanuks asja 1984 kohene pääs mõnesse Euroopa klubisse – nii juhtunuks tänapäeval –, aga Jõgi muigab selle peale. Ta ei tunnista ühtki "oleksit".

"Olin pärissõjaväes ehk korvpallist täiesti ära lõigatud üle poolteise aasta. Vahel käisin hommikuti jooksmas, kusagil Ogres ehitasime igavusest kangisaali. Kõik. Vaid eluks ajaks kahjustatud menisk viitab, et ma tibake sporti tegin," meenutab Jõgi. "Ega ma armees paipoiss olnud. Varakult öeldi: sina, Jõgi, lahkud siit viimase mehena. Nii oligi, pääsesin tulema 31. detsembril 1986."

Kui platsile ei saanud, kadus taas

Panust Kalevi naasmisel Liidu kõrgliigasse (1987) Jõgi ei andnud, järgmiseks hooajaks oli Tartus Arne Laose käe all treeninuna üsna korraliku vormiga kohal. Ta rääkis mullu ajakirjale Basket: "Esimene mäng oli Leningradis, tegin kohe Spartakiga oma 20 punkti. Kuid juba teises mängus hakkas Salumets jaburdama, ei lasknud mängu. Küllap ta hakkas enda arust "kasvatama"."

Igatahes kadus Jõgi taas.

Ta selgitab nüüd rahulikult: "Pooleteramees või pingipoiss ma ei nõustunud olema. Järgisin Salumetsale omast põhimõtet: kui teha, siis täiega! Olgu jutuks korvpall või joomine... Aga selge, et ma Leningradi tuuril kahe mängu vahel jooma ei hakanud. Mul lihtsalt ei lastud enam mängida."

"Näeme 1984. aasta EMi pealt, kuidas Venemaa treenerid talendist hammastega kinni hoidsid. Meil Eestis kantuks selline pätt kohe maha. Õigemini – Jaak Salumets seda peagi ka tegi, püüdes Peepu karmil käel raamidesse suruda, suhtuda temasse pidevalt nagu karistaja positsioonilt. Salumets jõudis eduni, Peep lahkus," arutleb Pihelgas. "Peebule tulnuks teistmoodi läheneda."

Teda ei õnnestunudki raamidesse suruda

"Need kõik olid Peebu vabad valikud, olgu õiged või valed," on Salumets resoluutne. "Ta pidanuks korvpalli tagasi tulema. Mina ei kasvatanud kedagi. Tekitasin Jõgi, Pihelgase ja Andrus Nageli vahele konkurentsi, milles Nagel end realiseeris. Jõgiga me teineteist ei usaldanud. Ma ei saanud režiimirikkumisi lubada, sest meeskonnal on reeglid. Aga rikkumiste pealt kaotas ta ka taseme."

Pihelgas: "Tänapäeval hoitakse Kangureid ja Arbeteid nagu sitta pilpa peal. Peebul tuli kogu aeg kohta kaitsta. Praegu võib klubide vahel valida, meil oli üks meeskond, üks tee, üks treener."

Salumets: "Olnuks siis tänased lepingud, kaotanuks Jõgi kohe koha. Ta ei kasutanud pärast tsüklist väljumist pakutud võimalusi, rohkemat ma ei ütle. Las ta ise räägib!"

Salumets: "Aga, kurat, andekas poiss oli küll!"

Jõgi: "Olen Salumetsale öelnud, mis ma temast arvan, ja milleks see jutt teistele... Meil kõigil, ka Salumetsal ja minul, olid põhjused, miks me ühel või teisel moel käitusime. Igaüks järgis oma põhimõtteid. Salumets polnud mulle mingi jumal taevas. Tavaline treener oli. Kindel, et Liidu koondises harjutati palju karmimalt."

"Aga, kurat, andekas poiss oli küll!" ütleb Salumets.

"Mul on hea meel, et kõik nii läks," ei jää Jõgi võlgu. "Küll oleks igav elada, kui me kõik oleks ühesugused. Ma ei kahetse midagi. Kui kahetseks, ei tuleks elu välja. Enda teada pole ma tänaseni kellegagi tülis, olid lihtsalt mõned tööalased arusaamatused."

Karsklaseks pole Peep Jõgi hakanud. "Kui tekitan probleeme, siis need ongi lahendamiseks. Seni on õnnestunud," ütleb ta. "Ju ma vajan vaheldust. Salumets, jah, sellega ei leppinud, et ma kogu aeg korvpalli päralt pole."

Pildistamisest keeldub, sest ei taha tuntust

Kahemeetrine Jõgi on sama vibalik, kui oli mängijana. Juuksed hallid, sinised ehitustunked mördised, ehitab ta oma maja. Nägu on rõõmus.

Siit saaks ilusa pildi, aga sellest Jõgi keeldub: "Mulle meeldib, et mind tänaval ära ei tunta. Tähehaigust lihtsalt pole. Ka naabrid teavad, et olen Peep, ja enamat pole vajagi. Kord kuulasin, kuidas üks mees minust ja mu pattudest teisele rääkis – saamata arugi, et istun sealsamas kõrval."

Korviplatsile kunagist tähte ei tõmba. Mõni talv tagasi proovis ta Soomes sealsete veteranide kutsel pärast pikka vahet palli ja sai korvile pihta ka, aga hommikuks oli põlv paistes ja jutul lõpp.

Mänge spordisaali vaatama pole Jõgi kah ammu juhtunud: "Tartu Rock on tänu Üllar Kerdele nats etem, aga üldiselt pole siin, mõni helge hetk kõrvale jätta, midagi vaadata. Mehed astuvad platsile, raha ja lepingud kammitsemas, ega julge suurt ette võtta. Neile korrutatakse, et kõik algab kaitsemängust. Mitte et ma kaitset alahindaks, aga hea vise on ikkagi kõrvade vahel kinni. Mängija peab teadma, et Jordan, Sokk ja Kuusmaa viskavad sisse, kui tahavad, ning neid võib võita vaid siis, kui ise rohkem viskad!"