Tennis | Sport

Kaia Kanepi: kartsin, et mul on piinlik, kui raamat ilmub!

Siim Kera 13.11.2017, 21:08

„Olen tundnud puudust sellest, et saaksin oma nõrkusi välja näidata. Räägitakse, et sportlasena pead olema tugev, aga ma ei ole kõiges tugev, mul on nõrkusi ja võib-olla on mul vaja abi. Arvatakse, et sportlased pole tavalised inimesed. Tegelikult on.“

Niiviisi üdini ausalt jutustas oma värske elulooraamatu esitlusel Eesti üks aegade paremaid tennisiste Kaia Kanepi. Möödunud nädalal ilmunud teosega sobitas Viru keskuses tutvust üle saja huvilise ning trobikond ajakirjanikke. Pole midagi imestada, meediasse jõudnud peatükid tekitasid lektüüri vastu huvi ka kõige spordikaugemal kodanikul.

„Aga juba esimesel päeval, kui ma parajasti lõunauinakut teen, poeb ta minu voodisse,“ kirjeldab Kanepi raamatus suhteid endise treeneri Silver Karjusega. „Ma ei ole Silverisse armunud ja mul pole tema kui mehe vastu õigupoolest mingeid soojemaid tundeid, aga ma lasen sellel siiski sündida. Mu elus pole juba ammu ühtki lähedast inimest olnud.“

Kaia Kanepi (Teet Malsroos)

Absurdsed päevikud

Kanepil oli juba algusest peale kindel plaan teha midagi teisiti, ümbernurga jutud teda ei köida. Seepärast võtavadki teoses lugejat vastu Eesti spordi mõistes erakordselt ausad ja ehedad ülestunnistused. Ta loodab, et tema kogemuste ja õppetundide abil jätavad noored mõned vead tegemata ning lapsevanemad saavad uue nurga, kuidas oma sportivatesse võsukestesse suhtuda. Kalle Muuli ja Helen Sule poolt kirjutatud „Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel” oli esiti naise endagi jaoks liiga avameelne!

Kaia Kanepi (keskel) koos oma elulooraamatu autoritega: Helen Sulg (vasakul), Kalle Muuli (paremal) (Teet Malsroos)

„Mõtlesin, et mu päevikud on täiesti absurdsed ja mul on isegi piinlik, kui raamat välja tuleb, aga nüüd, kui enam lugenud pole, on see tunne vaibunud,“ nentis haapsallane.

Küll tunnistab ta, et tal oli esiti veebiportaalidest kummaline lugeda, kellega ta maganud on.

„Vaatasin Delfi pealehte ja mõtlesin, nojah, tegelikult suhteliselt igav minu jaoks, kas tõesti midagi paremat ei olnud,“ muigas naine ise. „Ma olin siis Prantsusmaal võistlustel, unustasin, et pressiteade teele läks. Mõtlesin, et okei, ma enam meediat ei vaata. Peale võistlusi olen vaadanud, aga kõik on maha rahunenud, olen väga rahulik.“

Kui raamatu üks autoritest Helen Sulg tunnistas, et Kaia päevikud manasid ta silmadesse pisarad, siis emotsionaalseks muutus ka Kanepi endine mänedžer ning raamatu kirjastaja Valdo Randpere.

„Ma teadsin, et Kaia päevikute kaudu tuleb aus ja hea raamat,“ alustas riigikogu liige Randpere. „Aga see, et ta läks väga ausalt ja süvitsi oma eraellu, üllatas mindki. Ma ei ütle, et ma nutma hakkasin, aga mul olid külmavärinad. See raamat on hästi liigutav ja õpetlik. Olla kinnine inimene, suhelda ainult päevikuga ja siis öelda, et võtke kõik osa ja näete, mis pagana elu mina elanud olen – see nõudis Kaialt ikka tohutut julgust.“

Tugev, aga õrn

Raamatu idee hakkas Muuli peas idanema mõni aasta tagasi, kuid plaan muutus reaalsemaks alles möödunud aasta teises pooles, kui tundus, et vigastused on Kanepi karjäärile kriipsu peale tõmmanud.

„Tundus kahtlane, et üldse uuesti mängima hakkan, võis ju kirjutama hakata,“ naeris tennisist.

Muuli tõdes esitlusel, et koostöö Kaiaga oli ideaalne, kõik vajalik sai raamatusse kirja ning sportlane autoritele kätt ette ei pannud ega midagi tsenseerinud. Kanepil oli õigus käsikirjas kõike muuta, kuid sisuliste muudatuste asemel keskendus ta sisse lipsanud faktivigadele. On vaid üks asi, mida Muuli tahaks teosesse lisada.

„Mulle jäi kuidagi hinge üks Kaia füsioterapeudi Kristjan Prüüsi lause,“ jutustas mees. „Kui ma Kristjanit intervjueerisin, siis küsisin, miks Kaial nii palju vigastusi on. Ta ütles, et Kaia on tugev, aga õrn. Ta mõtles seda lihaste kohta, aga tulin koju ja hakkasin selle lause peale mõtlema. Kaia on väga tugev, aga õrn.“