Kergejõustik | Sport

USKUMATU LUGU: vigastus rikkus Tony Nõu võrkpallurikarjääri, ent aitas tippkergejõustiklaseks

Deivil Tserp 13.09.2017, 00:05

Kui keegi hakkab kirjutama raamatut Eesti sportlastega toimunud imelistest muutustest, siis kaaneloo kandidaat on juba olemas – Tony Nõu.

Viljandist pärit noormees pääses võrkpallis Eesti noortekoondisse, kuid seljavigastus ei lubanud tippupürgimist jätkata. Ta valis kergejõustiku ja tõusis kahe aastaga rahvusvahelisele tasemele. Tänavusel juunioride EMil jäi Tonyl pronksist ülinapilt puudu.

Praegu Valter Espe juhendamisel harjutav mulk astus spordirajale ema soovitusel. „Ta ütles, et kodus ei tasu passida, tuleb sportlik olla,“ meenutab algul üldarendavate treeningutega tegelnud Tony lemmikvaldkonda jõudmist.

Seejärel harrastas ta natuke aega kergejõustikku, harjutades Tiit Aru juhendamisel. Esimeses ja teises klassis käis jalgrattatrennis ning kolmandas sai võrkpalliga sinasõbraks.

Tony on igal alal edukas olnud. „Mul on kodus kolm medalihunnikut – üks rattasõidust, teine kergejõustikust ja kolmas võrkpallist,“ märgib ta muheldes.

Pidi end tõestama

Võrkpallis arenes Tony paljulubavalt. „Viljandis jäi treeningrühm nii väikseks, et mõtlesin: äkki saan Tallinna Audentese spordigümnaasiumisse. Saingi. Tugevate partneritega harjutades läksid oskused paremaks ja pääsesin Eesti noortekoondisse.“

Siira inimesena avaldab Tony, et pealinna siirdumiseks tuli elukombeid muuta. „Vanemad ei tahtnud mind käitumise pärast Audentesesse lasta. Pidin end tõestama hakkama ja sain siia tulla. Arvan, et see on parim otsus, mille olen seni teinud. Nii jõudsin lõpuks ka kergejõustikku, mis pakub kõvasti häid emotsioone.“

Audenteses alustas Tony üheksandat kooliaastat. „Kümnenda klassi alguses hakkasid seljaprobleemid välja lööma. Vahepeal ei saanud püstigi tõusta, seis oli täiesti hull. Käisin arstide juures, lõpuks soovitati võrkpallist taanduda. Öeldi, et ma ei tohiks hüpata, muidu tekib sellest suur kahju.“

Tony Nõule Eestis omavanuste seas konkurente ei leidu. (Martin Ahven)

Toona oli Tony silme ees terendanud hiilgav tulevik võrkpallis. „Mulle tuli pakkumisi, aga seljavigastuse tõttu polnud võimalik neid vastu võtta. Vahel olen mõelnud, et võinuksin võrkpalliski päris kaugele jõuda, võimeid oli.“

Sitke sportlasena ei jäänud Tony nurka nukrutsema. Kergejõustiklasest toakaaslane Sten Ander Sepp soovitas osaleda jõuluvõistlusel 60 m jooksus. „Mõtlesin, et saab, mis saab – mul pole midagi kaotada. Aeg ei olnud hea – 7,58 –, aga polnud ka halb, sest ei olnud mitu kuud trenni teinud.“

Pärast etteastet alustas Tony koostööd Sepa treeneri Sven Andresooga. „Ta teadis, kui hea hüppevõime mul võrkpallist on. Mõtlesin, et võiks proovida kõrgushüpet. Kuu aega treenisingi Sveni juhendamisel, juba siis keskendusime rohkem jooksule. Kuna Valter on jooksus kõvem treener, jätkasin tema rühmas.“

Emotsioonid tiivustavad

Espe näpunäidete järgi arenes ta valguskiirusel. „Algul tegime lühemaid sprinditrenne, sest mu keha ei oleks kohe tugevat 400 m trenni kannatanud. 400 olen harjutanud ühe aasta.“

Vajadusel pingutab Tony end treeningutel pildituks. „Jooksin näiteks kaks 200meetrist lõiku maksimumiga. Pärast esimest läksin oksendama. Siis jooksin teise ja läksin uuesti oksendama,“ toob ta ekstreemse näite.

Raske õppustel, kerge lahingus. Esimene suur palgapäev oli tänavu suvel juunioride EMil, kui Tony parandas kolm korda tippmarki ja lõpetas neljandana, poodiumile pääsemisest lahutas vaid sajandik.

Tony Nõu. (Stanislav Moshkov)

„Kõik tuli emotsiooni pealt, tänu publikule, kes seal kõvasti ergutas,“ mõtiskleb ta. „Poolfinaalis oli mu aeg 46,94. Arvasime, et see on ülim piir, mida EMil suudan. Ma olin eelmise suve rekordit parandanud kahe sekundiga! Valter ütles: järgmised kaks sekundit tulevad väga raskelt. Aga finaalis jooksin veel 0,7 sekundit kiiremini.“

Esimese hooga jäi Tony hing kripeldama, et medal nii napilt käest libises. „Õhtul juba taipasin, mida olen saavutanud – ikkagi Euroopa neljas ja väga kõva aeg. Siis hakkasid positiivsed emotsioonid üle lööma.“

Hämmastav alavahetus oli andnud vinge tulemuse. „Imestan, et hüppamise pealt saab jooksma hakata,“ lausub Tony. „Räägitakse, et rattaga sõitmine ei mõju jooksmisele hästi. Olen ka sellega tegelnud. Nii metsikut arengut kergejõustikus ei oodanud. Samas on mul alati suured eesmärgid olnud, lootsin EMil finaali saada.“

Tony kiidab treeningukaaslast Erik Jagorit, kellega harjutamisest on palju kasu tõusnud. „Kõige imelikum, et trennis ma kaotan talle, aga võistlustel olen hoopis teine inimene.“

Pürib Euroopas 10 parema hulka

Espe sõnul on Tonys ühendunud isiksuse omadused, mis peavad heal sportlasel olema – iseseisvus ja laiem nägemus spordist.

„Tema areng on uskumatu,“ räägib juhendaja. „Mullu jooksis 400 meetrit 48,99, tänavu 46,24ga. Eesti kergejõustikus pole kellelgi sellist edasiminekut olnud. Erialane jõud on tal juba heal tasemel. Tony on 192 sentimeetri pikkune, kaalub 77 kilo ja võtab rinnale 125 kilo.“

Tony Nõu. (Stanislav Moshkov)

Tulevikku kiigates näeb Espe õpilasel suurt varu. Parandada tuleb nii tehnikat, vastupidavust kui ka põhikiirust. Praegu on Tony 100 m jooksu rekord 10,78. „Järgmisel aastal kaks kümnendikku kiiremini joosta ei tohiks mingisugune probleem olla,“ usub Espe.

Millal Tony Eesti 400 m jooksu rekordist 45,74 jagu saab? „Eestis ma seda kindlasti ei alista. Siin ei ole rekordi püstitamiseks vajalikku ilma, konkurentsi ega emotsiooni. Aga tahan seda juba järgmisel suvel üritada, kui pääsen täiskasvanute EMile. Berliinis on hea staadion ja tugevad vastased.“

Kaugemas tulevikus soovib Tony alistada valgete meeste jaoks maagilise piiri. „Üritan aega alla 45 sekundi, tahan selle tulemuse karjääri jooksul kätte saada,“ rõhutab ta.

Maailma eliit tundub esialgu püüdmatus kauguses, 400 meetri maailmarekord on 43,03. „Päris tipp on tõesti hirmuäratav,“ ütleb Tony, kes vabal ajal mängib discgolfi ja piljardit. „Aga kui vaatan Euroopa parimate tulemusi, siis need isegi ei hirmuta – kümne parema hulka tahan jõuda küll.“

Läheb treeneri soovitusel USAsse

Eesti kergejõustiku tulevikulootus Tony Nõu ihkab sporditeed jätkata USAs, ookeani tagant on tulnud juba mitu ahvatlevat pakkumist.

Pärast edukat juunioride EMi on mitu ülikooli peibutanud Eesti veerandmailerit nende tiimiga liituma. „Oktoobris lähengi ilmselt ühe kooliga tutvuma,“ märgib Tony. „Esimene pakkumine tuli Iowast, aga külla lähen arvatavasti Nebraskasse. Tegelikult tahaksin Louisianasse minna, see asub lõunas, mulle soe kliima sobib.“

„Valter ütles, et võiks USA poole vaadata,“ osutab 400 m jooksja treener Espe soovitusele. „Marekil (Eesti rekordiomanik Niit – toim) läks seal hästi. USAs on kindlasti kõvasti paremad võimalused kui Eestis.“